Reisijutud: Hong Kong – mitu akent kokku on?
Umbes aasta tagasi käisin Hong Kongis. See on tõeline paradiis fotograafile, kellele meeldib pildistada tänaval toimuvat. Või arhitektuuri fotograafile, kes kõnnib seal ilmselt omajagu ajast pea kuklas ja mõtleb õhtul et “miks kael küll kange on?”
Tegelikult ma päris pea kuklas ringi ei jalutanud. Olgugi, et see linn tõuseb aina uutesse kõrgustesse (sõna otseses mõttes), siis on seal vahepeal ka omajagu ruumi, et lihtsalt otse ette vaadata ja mõnd vaadet nautida. Olenevalt kohast võib see vaade olla kas linna vastaskallas või hoopiski mõne maja sein.
Eelnevatel aastatel olen alati põnevusega vaadanud neid fotosid, kus terve pilt koosneb lugematutest pisikestest akendest. Hong Kongi tänavatel käies sain ka lõpuks aru, kui kõrge ja lai see maja olema peaks, et sellist pilti saada. Mäletan, et ühe majadekompleksi ligikaudset korterite arvu kokku arvutades jõudsin selleni, et sinna võiks rahulikult terve Viljandi ära mahutada ja jääks ruumi üle ka veel. Isegi selle sama elamukompleksi ees seistes ei suutnud ma sellist võrdlust hoomata.
Kesklinnas on aga suurimas tõmbenumbriks üksikud tornid, mis taevasse pürgivad. Peab ütlema, et keskuses ringi jalutades tekkis päris kiiresti tunne, et on vaja minna kuskile “kus on õhku”. Meie majad siin on niivõrd madalad ja ruumi nii palju sealsega võrreldes, et harjumine võtab ilmselt omajagu aega. Hoolimata sellest on seal nii mõnigi vahva maja.
Kesklinnas ehk päris centrumis jalutades tekib aga tahtmine mujale vaadata. Kuskile, kus on rohkem vaheldust, rohkem vanemaid ehitisi ja vähem inimesi. Võtsingi siis suuna keskusest välja ja sõitsin mõned peatused metrooga. Jaamast väljudes tundus, et inimesi oli endiselt “liiga palju”. Arhitektuur oli seevastu hoopis teine. Enam ei domineerinud klaasmajad, kuigi neid ehitati agaralt juurde. Põhiliseks olid hoopis vanemad ehitised, millel olid meie paneelmajade stiilis lodžad. Või siis ilma rõduta aga seinad annavad aimu, kui palju on ühte majja konditsioneere mahutatud.
